Me läheme Stockholmi!!!!!!!!!!!!!!!:D

Käisin eile jälle Marekuga kinos. Ojari oli ka meiega seekord. Vaatasime kärbseid. Üsna naljakas oli:D - Algas hetkega mil Ojju need prillid ette pani, Edasi muidugi see, et no kui Ojari naerma hakkab, hakkan ju mina ka. Ja meie kummagi naer ei ole just eriti vaikne. Siis need niiöelda lendavad asjad...hakkasime siis Ojariga neid püüdma. Aga minu ees istus üks onu, kellele ma oleks ilmselt pidevalt vastu pead löönud, aga Marek oli vist sunnitud mu liigutusi takistama, kuna muidu oleks natuke pahasti läinud:D. Tore oli...

Täna ostsin endale Rolfi ja Nele-liis Vaiksoo jõuluplaadi. Põhimõtteliselt pole mina mingi kritiseerija ja no kuidas saaksingi ma tema kohta midagi halba öelda:D. Lihtsalt ühest laulust ootasin veidi enamat. Aga muidu väga hea. Midagi teistsugust.

Nii nii, pikk aeg on möödas viimasest postitusest. Mu arvuti on paranduses-just see ongi see paha põhjus. Palju asju on juhtunud. Ei saa üle ega ümber sellest, et minu rahakott varastati mul kotist ülekäigurajal nigu niuhti. Kellega igapäevaselt oma elu jagan, need saavad aru miks see asi tegelikult irooniline oli ning miks mul kõik vajalikud käigud juba selged olid. Vanajumal vist karistab millegi eest... Igatahes veel samal ööl helistas üks onu tänavapuhastusteenistusest ja ütles et nad leidsid mu rahakoti tänavalt. Raha polnud muidugi enam. Aga paras sellele sitapeast vargale...mu kukruke sisaldas ainult u. 30 krooni. ÄRA SIIS TULE MINUGA JAMAMA. KRETIIN SELLINE!!!!! Ma olen nii vihane selle varga peale. Jobu. Teisipäevaks peaks mu pass kodust linna jõudma. siis saan oma kaardid lahti teha ja taas oma raha peal elama hakata. ja uue id-kaardi pean tegema. oioioioioioi...

Midagi head ka. otsustasin see aasta oma sünnipäeva pidada. Teen seda siinsamas korteris. Vabandan väga nende mõningaste lähedaste sõprade ees, keda ma ei kutsu. Tegemist on nädalasisese üritusega ja te peate ju koolis käima:D. Ning kahjuks pole mu korter kummist seinadega. Ehk siis...piiratud arv külalisi. Väbandan veelkord ja palun, et te pahased poleks. Aitäh:)

Käisin täna Marekuga kinos. Vaatasime "Detsembrikuumust". Ja läbisin vist sadu kilomeetreid Heleniga linna peal. Või vähemalt hetkel on tunne küll selline...Nüüd olen väga väga vässu:). nüüd aga tuttu ja homseks seminariks ärgas ja ilus!

Mõnus:)

Ärkasin täna kell 10.00. Sellest võib järeldada, et ma ei käinud eile väljas. Alguses kutsusin Ojarit...ta väga ei viitsinud, kuid lubas mõelda. Hiljem kutsus mind, aga ma väga ei viitsinud ja lubasin mõelda. Veidi irooniline kui nüüd aus olla. Aga ta teab, et see polnud meelega tehtud:). Olin eelmise õhtu seiklustest väsinud ning mu süda murtud kuna lisaks kõigile muudele Angeli draamadele, kadus mu müts seal ära. Sweet...

Just selline...

Anyways. Ärkasin. Sõin. Ja otsustasin koristama hakata. Meeletu. See võttis täna üllatavalt kaua aega. kell oli 17.00 kui lõpetasin. Riinu ja Tõnis läksid Jõgevale. Olen üksi kodus. Sõin. Vaatasin South Parki, Simpsoneid ja Ameerika superstaari. Nüüd ootan Laulud tähtedega. Hakkan oma mehel kaasa elama:D.

Homme peab jälle kooli minema. Ainuke hea asi selle juures on fakt, et ma näen Väikest jälle. Nädal on liiga pikk aeg:)

???

Ojari esinemine oli eile fantast!!! Tubli olid tibu. Hea, et esimeses reas olime...suurepärane vaade närvitsevale Ojarile, Kiku ilusale pepule ja Siimu silesäärsetele jalgadele(kust kurat ta need küll saanud on??!!) :D. Kena show oli:). Muidu oli ka tore õhtu. Veetsin sõpradega mõnusasti aega, tantsisime, tülitsesin Riinuga(või noh pigem rääkisime asjad selgeks), üks kahest inimesest keda pidasin oma sõbraks või vähemalt kasvõi heaks tuttavaks põhimõtteliselt ignoreeris mind( ei tea kas meelega või oli lihtsalt alkoholi tarbinud...) ning teine lihtsalt karjus mu peale ning sõimas silmnäo täis. Imeline. Arvestades kõike seda, kas mul siis polnud õigust oma rasket saatust kurtma minna Aleksile:D...ja siis ei tea kust ilmub Lauri Pedaja ja käratab et ma ulun siin nagu mingi eit. No anna andeks, et mul nokut pole!!!!!!

Üldkokkuvõttes...kena õhtu:D

Ma just avastasin, et kordasin oma korteri juttu:D...see näitab, et ma pole ammu siin käinud ja tegutsenud - ei mäletagi enam mida olen kirjutanud ja mida mitte hehe.

Ajee täna lähen esimest korda rullitama...päris oma uiskudega. Ei jõua ära oodatagi. igaks juhuks ostsin põlve ja käe kaitsmed ka. Pole ammu ratastel sõitnud...jumal teab mis juhtuda võib:D. loodame, et kõik laabub kenasti.

Mõtlen, kas nädalavahetuseks koju minna või mitte...

Nagu tahaks, aga samas kas on jälle mõtet. Sauna tahaks :). Ah eks reedel vaatab...tavaliselt tuleb see otsus hetkeemotsioonil ha.

Ah emme ja issi peaks ka siia jõudma kohe. Toovad mõned asjad veel. Ja printeri!!! Nüüd saan lõpuks oma õppematerjalid välja printida. Isegi Tõnis oli õnnelik, et saab nüüd spikreid teha:D

Oih...

Ma olen kirjutamise siin täiesti ära unustanud...

Alustuseks siis ilmselt neile kes veel ei tea...ma elan nüüd Tallinnas. Käin Tallinna ülikoolis ja õpin riigiteadusi. Tore on. Üürin koos Riinu Anslani ja Tõnis Taruga korterit laululava lähedal. Seitsmes korru merevaatega. Mmmm...:). Seest korras ja kena. Esimesed peod siin juba peetud. Mitte suured õnneks.

Ülikoolis on tore. Olen leidnud palju uusi sõpru. Õppejõud on vahvad ja üldse on hetkel veel kuidagi üllatavalt lihtne. Eks see muutub üsna pea. Kahjuks...

Hämmastav on see, kui kulukas on linnas elamine. Nii raske on sundida ennast ahvatlevast poest mööda kõndima. Pean endale mingi eelarve moodi asja välja mõtlema. Kui jääb raha üle siis saab oma shoppamise huvi ka rahuldada. Nii kaua pean end talitsema. Mitte et mul see välja tuleks või midagi...

Olen otsustanud sportima hakata. Ostsin rulluisud. Hakkan Väiksega rullitamas käima. Eile käisin Riinuga isegi trennis - bodyjam. Üsna lahe oli. Mingi tantsu värk. Üsna läbi võttis . Vahepeal ikka jäin seisma ja hingeldasin natuke aega. Aga no minul on ju muidugi supper võhm ka:D. Jalutamas käin ka päris palju. Viimasel ajal on ju üsna kenad ilmad. Päikegi paistab üle tüki aja.

Väike, Riinu ja Ojari. Kallid olete. Aitäh, et olemas olete ja hoolite minust. Minuga ei ole kerge, ma tean seda. Teised kaks, kellega on möödunud minu elu vastavalt siis kaks ja kolm aastat...Gerli ja Mirru...igatsen.

Olen siis nüüd Iirimaalt tagasi. See kuu aega möödus lõbusalt, kohati küll närviliselt ja paaniliselt, aga üldiselt oli see aeg siiski täis rõõmu ja naeru. Gerli ja Mirjam võivad mu sõnu kinnitada. Tagasitulek oligi egolaks, nagu me juba lennukis kartsime - sisened ruumi ja kõik mehed ei pööragi pilku meile...harjumatu:D. Veel mõni päev tagasi saadeti sealt punapeade saarelt ka sõnumeid, et nad ikka igatsevad meid ja tahavad, et me juba tagasi läheks. Noh eks siis peab see aasta kiiresti mööduma.

Sain eile oma uue kodu võtmed!!!!! Kolmapäeval sõlmisid Riinu ja Tõnis(just nimelt, ma elan nüüd koos Tõnis Taruga) korteri üürilepingu ja kolisid neljapäeval sisse. Mina ei suutnud järgmise nädalani oodata ja käisin eile linnas, et seda kohta ka oma silmaga näga. Kena oli...või noh, ülilahe:D. Lasnamäe mere- ja linnapoolses servas. Miljoni dollari vaade merele juhhhuuuu:D. Millagi tuleb soolaleiva pidu ka. Ainult, et ma ei tea millal ma sisse saan kolida. Eks näeb.

Homme hommikul lähen koju. Vanemad tulevad ka reisilt koju. Polegi neid veel näinud...

Olen Pürksis. Midagi huvitavat just ei toimu. Samas on viimased päevad olnud huvitavaimad üle pika aja. Laupäeval tuli mul, Riinul ja Väiksel üsna ei tea kust mõte Angelisse minna. Mõeldud, tehtud. Ojari tuli ka. Nalja sai. Hommikul jälle tagasi ja puha. Kena oli nii vara üleval olla(mitte et vahepeal maganudki oleks:D). Homme Riinuga uuesti linna. Ta tahab lõpukleiti vaadata endale. Hiljem käime Hessburksist läbi, ostame suure laari burkse ja friikaid ning teeme laheda filmiõhtu. Laupäev möödub loodetavasti taaskordselt inglite seas:D.
Leon Jackson on ikka veel armas. Michael laulab ikka veel suurepäraselt. Ega miskit nagu polekski väga muutunud:)

xx

Mis teema mul nende šoti meestega on?!:D See x-factor'i Leon Jackson on lihtsalt suurepärane...ja nunnu. Siuke armas poiss...nagu mõmmi keda kaisutaks ja kallistaks ja musitaks haha. Tõsiselt rääkides...ma arvan, et ta on järgmine Michael Bublé. Või no õigemini olen kindel. Tal on ju kõik eeldused - armas välimus, sama muusikstiil, suurepärane ja eriliselt hingepugev hääl, lavaline žarm, see "miski", ja lisaks on tema suurim eeskuju ja lemmiklaulja Mihkel Mull isiklikult. Ma ei kurda.

Aga ta on ikka nii nummi:D...Ma peaks endale vist ikka elu hankima onju:P...


Aha ja siis mul on ülehomme ajaloo eksam. Oskan midagi või? Ei...


Ning vähem kui kuu aja pärast lähen Iirimaale. Tahtsin minna, meeletult tahtsin. Aga siis ühel ööl nägin oma tööd unes ja soov kadus paugupealt. Mitte miski ega keski ei tõmba mind sinna hetkel. Deem...


Aga muidu on tore:D. Täna kõrvetasin oma selja ära ja puha hehe. Kõik on hästi:)

Miksid???

Miks suudab mõni inimene pugeda sinu kõige sügavamasse südamesoppi nii, et sa teda sealt enam välja ajada ei saa???

Miks teevad inimesed teineteisele haiget???Eriti veel neile, kes seda ei vääri.Neile, kes on niigi palju kannatanud...

Miks on mõni mees lihtsalt loll???

Miks olen mina haige vahetult enne kirjandit???

Ojdå, kirjand on laupäeval. Millegi pärast olen ma täiesti ükskõikne selle suhtes. Loodan, et see tunne jääb püsima eksami lõpuni:D

Oli üks tüdruk. Ja oli üks poiss. Nad elasid täiesti erinevates maailmades. Neid ei ühendanud miski. Kuid ühel talvisel päeval said nad teada teineteise olemasolust. Neist said head sõbrad. Sellised sõbrad, kes jagasid kurbi ja rõõmsaid hetki, saladusi ning emotsioone. Naljakas oli asja juures see, et nad polnud varem kohtunud. Ometigi usaldasid nad teineteist täielikult...rohkemgi veel. Suvel nad kohtusid ja tüdruk tundis, et südames oleks justkui mingi muutus toimunud. Sama juhtus ka poisiga. Kuid endiselt olid nad kõigest sõbrad. Sügisel kohtusid nad taas. Kõik ilusad asjad, mis pidid sel korral juhtuma, jäid juhtumata. Taas olid nad kõigest sõbrad. Möödusid nädalad enne kui nad taas rääkisid. Poiss oli tore ja justkui endine, kuid ometi nii teistsugune. Tüdruk mõistis, et miski pole enam nii nagu varem. Tuli välja, et poiss oli leidnud kellegi. Tüdrukul oli tema üle hea meel. Kuid tal oli ka valus. Tal oli tunne, nagu oleks keegi tema südame välja rebinud ja sügavale mere põhja heitnud. Nii, et keegi seda sealt enam kätte ei saa. Tüdruk armastas teda. Ja ometigi ei julenud ta poisile seda öelda, sest kartis teda sootuks kaotada. Kuid iga kord kui ta poisiga rääkima hakkas, torkas talle justkui nuga kõhtu. Just niisugune piste käis tema kehast läbi alati, kui tema sõber taga rääkima hakkas. Ja see oli tappev valu, mis viis jubedate mõteteni. Pisarad, paanikahood, žiletitera vannitoa toolil, hullumine...
Kuid ühel hetkel tüdruk mõistis, et nii enam ei saa. Peab ennast kokku võtma ja olema toeks oma sõbrale. Kõik mis on määratud juhtuma, juhtub kunagi nii või teisiti. Pole mõtet neid sündmusi tagant kiirustada. Ja kui mingi asi pole ette määratud, siis asjade ajamine oma tahtmist mööda võib lõppeda kurvalt...
Tüdrukul on siiani veel mõnikord hinges nii nii valus ja meeletu igatsus, aga ta teab, et see on tema enese süü ja peab seda karistust nüüd kandma.

xx

Vaheaeg..."meeletu". Aga samas on ka midagi positiivset. Üle pika aja leidsin end taas kandmas igivana jopet ja suuri kummikuid ning seda selleks, et minna koeraga üle jõe heinamaale. Pole temaga siiani vist kordagi veel nii palju aega koos veetnud kui nende kahe viimase päeva jooksul. Ma vist isegi ei tundnud teda enne päriselt. Üllatav, kui eriline võib üks mammuti kasvu karvakera olla...

Algus

Minu esimene blogi...
Natuke naljakas on. Just alles mõni tund tagasi vaatasin Gerlit, kuidas ta läks jälle kellegi postitust lugema ja mõtlesin, et milleks. Siis aga tekkis tahtmine ka seda teha...ise midagi kirjutada.

Homme saab koju. Ja vaheaeg algab. Tore. Mõni mutt mu kõrvalvoodist otsustas kaheks nädalaks Iirimaale minna. Ei no tore onju. Mina passigu siin Eestimaal ja õppigu. Ei tegelikult on mul hea meel tema üle. Lihtsalt kade olen.

Ja paha tuju on ka. Kaks viimast päeva pole mitte olnud plaanipärased. Jukka tahtis mind eile svenska tunnist välja visata. Täna polnud kah midagi rõõmustavat. Ei saa mitte aru inimestest, kellega justkui saad hästi läbi ning üritad neid isegi kaitsta, sulle heast peast lihtsalt näkku kargavad. Võib-olla polnud see nii mõeldud, aga kukkus halvasti välja küll. Üks asi on arvamuse avaldamine ja ka teiste arvamuste aksepteerimine, teine aga lihtsalt peale käratamine. Üsna õõvastav hetk oli. Vihast tuli pisar silma...

Aga muidu on tore. Mõtlen eesootavale õpinguid täis vaheajale hehe:)

x