Ma olen vist hull, kui arvan, et jõuan sinna otsa...

Muremõtted on möödas ja jäänud on vaid ootus. See veider tunne kõhus enne oodatud reisi. Kui kõik läheb plaanitult, võin varsti näha, millisena paistab maailm Rootsi kõrgeima mäetipu otsast. Ilmselgelt olen ma oma pea kuskile ära löönud, et midagi sellist üldse plaanin, aga mul on vaja mingit eneseületust. Ning pärast seda kavatsen Norras nostalgitseda polaarpäeva öises hämaruses mõne fjordi kaldal. Vaatan, mis elu elavad saamid oma põhjapõtradega ja üritan leida lõpuks ka mõne trolli, kellega rahu sobitada...

Pühapäev, 19 juuli - veidike pettumust, pihutäis kurbust, näpuotsaga pisaraid ja tibake alandust.

Ma otsin kaua. Kui leian, siis ei aita enam miski. Ja siiani on asi alati lõppenud ühtemoodi...mina olen kurb ja see keegi teine õnnelikum kui kunagi varem. Lihtsalt, mina olen kasvanud ja seletan asju endale varasemast teisiti. Ma saan aru...

Tulin eile Signe juurest koju ja vihma sadas. Bussi pealt maha astudes polnud võimalik näha kaugemale kui 5 meetrit. Jooksin...kuni taipasin, et sellel pole mõtet. Jalutasin. Otsisin üles iga väiksemagi porilombi ja hüppasin sinna sisse. Maja ees seistes olin läbimärg, porine ja külmetunud. Kõik see oli tühine. Läksin tuppa, avasin rõduakna, võtsin suure ja sooja teki, istusin tugitooli ning olin tasa. Ma nägin taevast langevat vihma ja kuulsin selle sahisemist. Ma nägin piksenooli ja kuulsin kõrvulukustavat mürinat. Ja just nii oligi hea. Ootasin, kuni läks pimedaks ning siis läksin unedemaale...