kolmapäev, 16. detsember 2009

Aitäh, et olid minu elus. Tulen sulle kunagi taevasse külla...

esmaspäev, 14. detsember 2009

Mis mõttega ma endale üldse lubasin, et seekord olen ükskõikne. Kõik algas iseenesest hästi, aga ühel hetkel ma ikka leian, et oleni kõrvuni sees. Ja see kord on ilmselt juba ette määratud minema nii nagu eelmisedki korrad... No ma mitte ei mõista, mis patt see on, mille eest mind karistatakse. Pole nagu enam väga naljakas. Mõistetav, et elus on õppetunde vaja, aga mitte ainult halbu ja kurbi ju. Viha teeb seesugune tobedus.

kolmapäev, 28. oktoober 2009

Nonii nonii. Mis meil siis toimub ka? Jube kiire on koguaeg. Sahmerdan aina ringi, aga see kõik on nii mõttetu mida ma teen...mingit tulemust nagu pole. Kerge deprekaaeg ka üle elatud. Ühtegi kindlat põhjust justkui polnud. Lihtsalt ma olen vist natuke teistmoodi inimene. Kui midagi valesti läheb ja siis veel mõni asi ja siis veel natuke...lained löövad lihtsalt pea kohal kokku ja vajun aina sügavamale. Minu puhul ei aita millegile muule keskendumine. Mu hea sõbranna soovitas - uputa ennast töösse. Ma ei saa. Veel rohkem tuleb nutt peale. Siiski see kõik on õnneks mööduv nähtus. Mu kõrval on olemas inimesed, kellele võin loota ning kes teavad mida ja millal öelda, kui üldse öelda. Üldkokkuvõttes hakkab see kõik kohe laabuma. Juba olengi Kiku juures ja õpime (sööme, sööme, sööme) :D. Nagu ütleb üks minu sõber/tuttav - elu on ilus =)

Olge kallid

reede, 2. oktoober 2009

Igasuguseid veidraid asju juhtub, kui peonädalavahetus venib kolmepäevaseks...
Kas seda oli nüüd vaja? Ma ei kahetse, aga samas kahetsen. Ma olen õnnelik, aga samas olen nukker. Ma olen ärevil, aga samas kardan...Ehk siis teeme nii, et mul on ükskõik =). Praegu veel...

kolmapäev, 22. juuli 2009

Ma olen vist hull, kui arvan, et jõuan sinna otsa...

teisipäev, 21. juuli 2009

Muremõtted on möödas ja jäänud on vaid ootus. See veider tunne kõhus enne oodatud reisi. Kui kõik läheb plaanitult, võin varsti näha, millisena paistab maailm Rootsi kõrgeima mäetipu otsast. Ilmselgelt olen ma oma pea kuskile ära löönud, et midagi sellist üldse plaanin, aga mul on vaja mingit eneseületust. Ning pärast seda kavatsen Norras nostalgitseda polaarpäeva öises hämaruses mõne fjordi kaldal. Vaatan, mis elu elavad saamid oma põhjapõtradega ja üritan leida lõpuks ka mõne trolli, kellega rahu sobitada...


esmaspäev, 20. juuli 2009

Pühapäev, 19 juuli - veidike pettumust, pihutäis kurbust, näpuotsaga pisaraid ja tibake alandust.

Ma otsin kaua. Kui leian, siis ei aita enam miski. Ja siiani on asi alati lõppenud ühtemoodi...mina olen kurb ja see keegi teine õnnelikum kui kunagi varem. Lihtsalt, mina olen kasvanud ja seletan asju endale varasemast teisiti. Ma saan aru...

Tulin eile Signe juurest koju ja vihma sadas. Bussi pealt maha astudes polnud võimalik näha kaugemale kui 5 meetrit. Jooksin...kuni taipasin, et sellel pole mõtet. Jalutasin. Otsisin üles iga väiksemagi porilombi ja hüppasin sinna sisse. Maja ees seistes olin läbimärg, porine ja külmetunud. Kõik see oli tühine. Läksin tuppa, avasin rõduakna, võtsin suure ja sooja teki, istusin tugitooli ning olin tasa. Ma nägin taevast langevat vihma ja kuulsin selle sahisemist. Ma nägin piksenooli ja kuulsin kõrvulukustavat mürinat. Ja just nii oligi hea. Ootasin, kuni läks pimedaks ning siis läksin unedemaale...