Oli üks tüdruk. Ja oli üks poiss. Nad elasid täiesti erinevates maailmades. Neid ei ühendanud miski. Kuid ühel talvisel päeval said nad teada teineteise olemasolust. Neist said head sõbrad. Sellised sõbrad, kes jagasid kurbi ja rõõmsaid hetki, saladusi ning emotsioone. Naljakas oli asja juures see, et nad polnud varem kohtunud. Ometigi usaldasid nad teineteist täielikult...rohkemgi veel. Suvel nad kohtusid ja tüdruk tundis, et südames oleks justkui mingi muutus toimunud. Sama juhtus ka poisiga. Kuid endiselt olid nad kõigest sõbrad. Sügisel kohtusid nad taas. Kõik ilusad asjad, mis pidid sel korral juhtuma, jäid juhtumata. Taas olid nad kõigest sõbrad. Möödusid nädalad enne kui nad taas rääkisid. Poiss oli tore ja justkui endine, kuid ometi nii teistsugune. Tüdruk mõistis, et miski pole enam nii nagu varem. Tuli välja, et poiss oli leidnud kellegi. Tüdrukul oli tema üle hea meel. Kuid tal oli ka valus. Tal oli tunne, nagu oleks keegi tema südame välja rebinud ja sügavale mere põhja heitnud. Nii, et keegi seda sealt enam kätte ei saa. Tüdruk armastas teda. Ja ometigi ei julenud ta poisile seda öelda, sest kartis teda sootuks kaotada. Kuid iga kord kui ta poisiga rääkima hakkas, torkas talle justkui nuga kõhtu. Just niisugune piste käis tema kehast läbi alati, kui tema sõber taga rääkima hakkas. Ja see oli tappev valu, mis viis jubedate mõteteni. Pisarad, paanikahood, žiletitera vannitoa toolil, hullumine...
Kuid ühel hetkel tüdruk mõistis, et nii enam ei saa. Peab ennast kokku võtma ja olema toeks oma sõbrale. Kõik mis on määratud juhtuma, juhtub kunagi nii või teisiti. Pole mõtet neid sündmusi tagant kiirustada. Ja kui mingi asi pole ette määratud, siis asjade ajamine oma tahtmist mööda võib lõppeda kurvalt...
Tüdrukul on siiani veel mõnikord hinges nii nii valus ja meeletu igatsus, aga ta teab, et see on tema enese süü ja peab seda karistust nüüd kandma.

xx

Vaheaeg..."meeletu". Aga samas on ka midagi positiivset. Üle pika aja leidsin end taas kandmas igivana jopet ja suuri kummikuid ning seda selleks, et minna koeraga üle jõe heinamaale. Pole temaga siiani vist kordagi veel nii palju aega koos veetnud kui nende kahe viimase päeva jooksul. Ma vist isegi ei tundnud teda enne päriselt. Üllatav, kui eriline võib üks mammuti kasvu karvakera olla...

Algus

Minu esimene blogi...
Natuke naljakas on. Just alles mõni tund tagasi vaatasin Gerlit, kuidas ta läks jälle kellegi postitust lugema ja mõtlesin, et milleks. Siis aga tekkis tahtmine ka seda teha...ise midagi kirjutada.

Homme saab koju. Ja vaheaeg algab. Tore. Mõni mutt mu kõrvalvoodist otsustas kaheks nädalaks Iirimaale minna. Ei no tore onju. Mina passigu siin Eestimaal ja õppigu. Ei tegelikult on mul hea meel tema üle. Lihtsalt kade olen.

Ja paha tuju on ka. Kaks viimast päeva pole mitte olnud plaanipärased. Jukka tahtis mind eile svenska tunnist välja visata. Täna polnud kah midagi rõõmustavat. Ei saa mitte aru inimestest, kellega justkui saad hästi läbi ning üritad neid isegi kaitsta, sulle heast peast lihtsalt näkku kargavad. Võib-olla polnud see nii mõeldud, aga kukkus halvasti välja küll. Üks asi on arvamuse avaldamine ja ka teiste arvamuste aksepteerimine, teine aga lihtsalt peale käratamine. Üsna õõvastav hetk oli. Vihast tuli pisar silma...

Aga muidu on tore. Mõtlen eesootavale õpinguid täis vaheajale hehe:)

x