Oli üks tüdruk. Ja oli üks poiss. Nad elasid täiesti erinevates maailmades. Neid ei ühendanud miski. Kuid ühel talvisel päeval said nad teada teineteise olemasolust. Neist said head sõbrad. Sellised sõbrad, kes jagasid kurbi ja rõõmsaid hetki, saladusi ning emotsioone. Naljakas oli asja juures see, et nad polnud varem kohtunud. Ometigi usaldasid nad teineteist täielikult...rohkemgi veel. Suvel nad kohtusid ja tüdruk tundis, et südames oleks justkui mingi muutus toimunud. Sama juhtus ka poisiga. Kuid endiselt olid nad kõigest sõbrad. Sügisel kohtusid nad taas. Kõik ilusad asjad, mis pidid sel korral juhtuma, jäid juhtumata. Taas olid nad kõigest sõbrad. Möödusid nädalad enne kui nad taas rääkisid. Poiss oli tore ja justkui endine, kuid ometi nii teistsugune. Tüdruk mõistis, et miski pole enam nii nagu varem. Tuli välja, et poiss oli leidnud kellegi. Tüdrukul oli tema üle hea meel. Kuid tal oli ka valus. Tal oli tunne, nagu oleks keegi tema südame välja rebinud ja sügavale mere põhja heitnud. Nii, et keegi seda sealt enam kätte ei saa. Tüdruk armastas teda. Ja ometigi ei julenud ta poisile seda öelda, sest kartis teda sootuks kaotada. Kuid iga kord kui ta poisiga rääkima hakkas, torkas talle justkui nuga kõhtu. Just niisugune piste käis tema kehast läbi alati, kui tema sõber taga rääkima hakkas. Ja see oli tappev valu, mis viis jubedate mõteteni. Pisarad, paanikahood, žiletitera vannitoa toolil, hullumine...
Kuid ühel hetkel tüdruk mõistis, et nii enam ei saa. Peab ennast kokku võtma ja olema toeks oma sõbrale. Kõik mis on määratud juhtuma, juhtub kunagi nii või teisiti. Pole mõtet neid sündmusi tagant kiirustada. Ja kui mingi asi pole ette määratud, siis asjade ajamine oma tahtmist mööda võib lõppeda kurvalt...
Tüdrukul on siiani veel mõnikord hinges nii nii valus ja meeletu igatsus, aga ta teab, et see on tema enese süü ja peab seda karistust nüüd kandma.

xx