Aitäh, et olid minu elus. Tulen sulle kunagi taevasse külla...

Mis mõttega ma endale üldse lubasin, et seekord olen ükskõikne. Kõik algas iseenesest hästi, aga ühel hetkel ma ikka leian, et oleni kõrvuni sees. Ja see kord on ilmselt juba ette määratud minema nii nagu eelmisedki korrad... No ma mitte ei mõista, mis patt see on, mille eest mind karistatakse. Pole nagu enam väga naljakas. Mõistetav, et elus on õppetunde vaja, aga mitte ainult halbu ja kurbi ju. Viha teeb seesugune tobedus.

Nonii nonii. Mis meil siis toimub ka? Jube kiire on koguaeg. Sahmerdan aina ringi, aga see kõik on nii mõttetu mida ma teen...mingit tulemust nagu pole. Kerge deprekaaeg ka üle elatud. Ühtegi kindlat põhjust justkui polnud. Lihtsalt ma olen vist natuke teistmoodi inimene. Kui midagi valesti läheb ja siis veel mõni asi ja siis veel natuke...lained löövad lihtsalt pea kohal kokku ja vajun aina sügavamale. Minu puhul ei aita millegile muule keskendumine. Mu hea sõbranna soovitas - uputa ennast töösse. Ma ei saa. Veel rohkem tuleb nutt peale. Siiski see kõik on õnneks mööduv nähtus. Mu kõrval on olemas inimesed, kellele võin loota ning kes teavad mida ja millal öelda, kui üldse öelda. Üldkokkuvõttes hakkab see kõik kohe laabuma. Juba olengi Kiku juures ja õpime (sööme, sööme, sööme) :D. Nagu ütleb üks minu sõber/tuttav - elu on ilus =)

Olge kallid

Igasuguseid veidraid asju juhtub, kui peonädalavahetus venib kolmepäevaseks...
Kas seda oli nüüd vaja? Ma ei kahetse, aga samas kahetsen. Ma olen õnnelik, aga samas olen nukker. Ma olen ärevil, aga samas kardan...Ehk siis teeme nii, et mul on ükskõik =). Praegu veel...

Ma olen vist hull, kui arvan, et jõuan sinna otsa...

Muremõtted on möödas ja jäänud on vaid ootus. See veider tunne kõhus enne oodatud reisi. Kui kõik läheb plaanitult, võin varsti näha, millisena paistab maailm Rootsi kõrgeima mäetipu otsast. Ilmselgelt olen ma oma pea kuskile ära löönud, et midagi sellist üldse plaanin, aga mul on vaja mingit eneseületust. Ning pärast seda kavatsen Norras nostalgitseda polaarpäeva öises hämaruses mõne fjordi kaldal. Vaatan, mis elu elavad saamid oma põhjapõtradega ja üritan leida lõpuks ka mõne trolli, kellega rahu sobitada...

Pühapäev, 19 juuli - veidike pettumust, pihutäis kurbust, näpuotsaga pisaraid ja tibake alandust.

Ma otsin kaua. Kui leian, siis ei aita enam miski. Ja siiani on asi alati lõppenud ühtemoodi...mina olen kurb ja see keegi teine õnnelikum kui kunagi varem. Lihtsalt, mina olen kasvanud ja seletan asju endale varasemast teisiti. Ma saan aru...

Tulin eile Signe juurest koju ja vihma sadas. Bussi pealt maha astudes polnud võimalik näha kaugemale kui 5 meetrit. Jooksin...kuni taipasin, et sellel pole mõtet. Jalutasin. Otsisin üles iga väiksemagi porilombi ja hüppasin sinna sisse. Maja ees seistes olin läbimärg, porine ja külmetunud. Kõik see oli tühine. Läksin tuppa, avasin rõduakna, võtsin suure ja sooja teki, istusin tugitooli ning olin tasa. Ma nägin taevast langevat vihma ja kuulsin selle sahisemist. Ma nägin piksenooli ja kuulsin kõrvulukustavat mürinat. Ja just nii oligi hea. Ootasin, kuni läks pimedaks ning siis läksin unedemaale...

Nonii, Missy on siis nüüd vist juba Austraalia pinnal. Hea meel on ta üle. Kuigi ma ise seal olla ei saa hetkel , tean, et ta peab mind meeles ja hiljem jutustab millesti põnevast :). And yet I already miss him. Terribly... Ma ei tea miks. Me pole ju mingid best pal'id. Ta ei võta inimesi üldse niimodi omaks ja on nendega ülbe. Mis oli minus teistsugust? Millega teenisin ma ära tema sõpruse? Ta ütles mulle, et ma olen üdini hea inimene. Muidugi ma naersin ja kinnitasin talle vastupidist, mille peale tema jälle esmast väitis. Ja oma mõtetes ma naersin veel rohkem ja olen kindel, et ta oli lihtsalt liiga purjus. Siiski aitäh Siim, see oli kõige ilusam asi, mis keegi mulle eales öelnud on...

Esmaspäeval algab taas kool. Tunne on selline, nagu oleks terve suvi vahel olnud. Lihtsalt üks...väga sitt suvi. Külm ja sajune. ometi olen sihid paika pannud. No mida ma sinna kooli maksan kui ei õpi. Ehk siis nüüdsest üritan oma koolimaja tundma õppida. Eelmise poole aastaga olen välja uurinud umbes viie ruumi asukoha hehe...

Tänan kallist taevaisa, kes lõpetas selle reisi!!!...

Esiteks: Robert Pattinson on lahe. Ta naerab ägedalt. Lõpuks veel üks inimene kes naerab naljakalt. ma polegi ainuke:D


Teiseks: uskuge või mitte kallid sõbrad, aga ma ei taha endale meest. Mis minuga juhtunud on???? Ärge nüüd valesti aru saage, ei ma pole muutunud lesbiks. Ma lihtsalt ei taha kedagi enda kõrvale...imelik
Kas ma hakkan hulluks minema?