Mis mõttega ma endale üldse lubasin, et seekord olen ükskõikne. Kõik algas iseenesest hästi, aga ühel hetkel ma ikka leian, et oleni kõrvuni sees. Ja see kord on ilmselt juba ette määratud minema nii nagu eelmisedki korrad... No ma mitte ei mõista, mis patt see on, mille eest mind karistatakse. Pole nagu enam väga naljakas. Mõistetav, et elus on õppetunde vaja, aga mitte ainult halbu ja kurbi ju. Viha teeb seesugune tobedus.